Suures pildis seega kõik toimib, kõik toimub, kui mitte täna, siis homme ja kui mitte homme, siis ülehomme. Kuid nii täna, homme kui ülehomme kõlab küsimus: “Mis meil viga on?”
Mis meil siis viga on? Ja viga meil midagi on, vastasel juhul ei viriseks kodanikud süldilauas, paljud kaaskodanikud ei jääks oma hädas – ja isegi edus – üksi; ei varastataks, ei parastataks, ei vaadataks mööda, ei antaks pihta.
Meil, Eestil, on need inimesed, kes meil on. Eestit ja eestlasi ei ole võimalik importida, neid ei anna allhankega Hiinast tellida. Kodaniketa, rääkides riigist, ja eestlasteta, rääkides maast, ei püsi riik ega maa – vähemalt sellisena, nagu me seda postipapa esimese teretamise ja iseseisvusmanifesti vaimus näha tahame.
Riiki võib tasalülitada väga lihtsalt, mõelgem Ungari peale. Inimest nii kergelt ei tasalülita, ometi on inimene riigi ja maa alfa ja omega. Tulemuslik vastus küsimusele “Mis meil viga on?” peitub vastuses küsimusele “Kuidas inimest (taas)leiutada?”. Inimesest tuleb mõelda nii-öelda jalgratta leiutamise või taasleiutamise kontekstis.
Eesti rahvast ja tema mõtteviisi on püüdnud defineerida Lennart Meri, sama tegi hiljuti Valdur Mikita. Mõlemaid loeti ja nauditi, definitsioonid võeti lahkelt omaks, kuid eduka Eesti, mille aluseks on edukas eestlane, saavutamiseks läheb vaja enamat. Ümberdefineerimist.
Eestlaste suurelt armastatud ja palju kirutud traagika põhjus peitub peeglis, õigemini peegelpildis. Oleme armunud oma peegelpilti, mitte iseendasse, ideaalpilti järeltulevast põlvkonnast, mitte järeltulevasse põlvkonda kui sellisesse. Ja just see ongi meie viga, ükskõik, kas üksikisik kannatab puudust või naudib jõukust ehk kannatab jõukust või naudib puudust.
Eesti inimese taasleiutamine väiksemal tasandil õigupoolest käib ning jõuab lõpule täpselt sel hetkel, kui suleb lõplikult suu, silmad ja kõrvad viimane nõukogude ajal elanud kodanik. Mõtteviisi paratamatu muutuse tulekul on seega kindel ajaline piirang. Kuid nagu igapäevaselt näha, ei ole võimalik aega tagant sundida, näiteks kui eraomaniku tahtel sulgeb uksed mitu aastakümmet asulale tööd andnud tehas. Teisalt saab küll inimesed nõukogude võimu alt välja võtta, kuid nõukogude võimu inimestest naljalt välja ei võta.
Aga meil on ju kiire, meil on väga kiire Eesti ja eestlaste edukamaks muutmisega. Demograafiline kell tiksub. Iga kord enne valimisi kuulutab mõni opositsioonist koalitsiooni pürgiv erakond, et maakondadest põgenevad inimesed pealinna ja maakonnad jäävad tühjaks ning Eestist põgenevad inimesed väljamaale ja Eesti jääb tühjaks. Kord olevalt U2 solist Bono kontserdi peatanud ning hakanud plaksu lööma, öeldes, et iga kord, kui plaks kõlab, sureb Aafrikas üks laps nälga. Publiku seast kostnud üle vaikuses kumavate dramaatiliste plaksatuste tummine hüüatus: “Ära siis plaksuta, tõbras!” Selle Eesti tühjaksjooksmise hädakisaga on täpselt samamoodi.